Maitsete aasta pressituuril külastasime reisiseltskonnaga nii uusi kui juba tuttavaid toidutootjaid, aga näitasime ka, kui mitmekesine on siinne kohalik toit.

Alustasime tuuri Meemeistrite meetalus. Kristi ja Raul Tereo viisid meid kohe tootmishoonesse ning pärast esmast ringkäiku oli meil võimalus mekkida selle aasta esimest saaki. Meekärg sulas lausa suus! Seejärel suundusime valmivasse külastushoonesse. Asjaosalised said ära proovida kogu meetalu tootevaliku. Eriti meeldisid uudistajatele duo-maitsemeed. Väärib märkimist, et Meemeistrite mesi on ka Aasta kokk 2026 võistluste magustoidu tooraine.

Moodsa sisustusega Postimaja lokaal asub Põltsamaa südames, endises vürst Gagarinile kuulunud uhkes hoones, kuhu 1928. aastal toodi üle kohalik postkontor. Sestap tuntaksegi hoonet kohalike seas postimajana. Menüüs on aukohal kohalik tooraine, selgi päeval pakuti meie grupile Paju talu sealihast valmistatud pearooga. Suvel pakub lokaal nauditavat võimalust einestada jõe kaldal väliterrassil.

Pärast lõunat hakkas adrenaliin vaikselt tõusma - võtsime suuna söödavate tigude farmi. Karl Markus Tamme käskis ühekordsed sussid jalga panna, et me oma jalatsitega vaenlasi põllule ei viiks ning suundusime tigude söögilaua juurde. Puidust kaldpindadega täidetud rapsipõld meenutas minipäikeseparki. Põldu tuleb iga päev kasta ning ala ümbritseb mitmekordne piire, et üha suuremaks kasvavad teod jalga ei laseks. “600 000 tigu paneb hooaja jooksul nahka 700 tonni sööta. Sel sügisel tahaks saada 5 tonni “saaki”, 90% plaanime ekspordiks Iirimaale. Eestis on meie teod juba restoranis Dominic ja mõnes kohas veel, eks eesti inimene peab veel harjuma,” kirjeldas Karl Markus õhinal oma plaane. Escargot à la Bourguignonne maitses oivaliselt ning esmapilgul kõhedust tekitav teoviin polnudki nii hull. Igatahes oli kogu seltskond pahviks löödud.

Täppiskasvatusega ka jätkasime. Isa Aarne ja poeg Martin Liiv tegutsevad Härjanurmes, kus sealne kalakasvatus tähistab tänavu 50. juubelit. Suvel avatakse ka traditsiooniline kalakohvik. Ihtüoloogist Aarne puistab fakte: üle 40 ha maad on vee all, tiikide ja majade vahel kulgeb 7 km teid ning kasvatatakse 7 liiki kalu. Jutuks tuleb karpkala mudamaitse. Aarne Liiv selgitab, et suvine mudamaitse ei teki mitte soojast veest, vaid sinivetikate vohamisest. Vaatasime üle ka basseinid, kust lähevad tuur, karpkala ja forell peagi müügitiikidesse. Ühes osas ujusid lausa hiigelsuured tuurad - oma paarkümmend kilo rasked. Muuseas, Härjanurme tuur on tänavu sügisel Eesti kokkade konkursi pearoa tooraine.

Päeva viimase peatuse tegime Scanola rapsiõlitehases, mis töötab järjepanu 340 päeva aastas, suvel puhkab ehk tehakse seadmete hooldust, hoonete remonti ja muud vajalikku. AS Scanola Baltic tegevjuht Alo Süvari andis ülevaate tehase toimimisest ja tegi nalja, et käive on nagu A Le Coqil, kuid tööjõudu kõvasti vähem. Etteulatuvalt, et kohtusime meiegi robottõstuki Gerdaga. Baltikumi ainus täistsüklitehas kasutab 145 000 tonni rapsi aastas. Põhiline on Eesti tooraine, kui puudu jääb, tuuakse Lätist ja Leedust juurde. Õli tuleb päevas 210 tonni, 70% sellest jääb koduturule, s.o Eestise, Lätti, Leetu ja Soome, 30% eksporditakse. Peamine partner on Iisrael. “Gaza sõda eksporti ei mõjutanud, söögikohad küll suleti, kuid hakati sellevõrra kodus enam toitu valmistama,” selgitab tegevjuht. Koos tundsime aga muret, et Eesti rapsiõli maine ei ole hetkel hea. Laborijuht Seidy Salundi-Kiis ja turundusjuht Janelle Joakit ütlesid, et noored eelistavad oliivõli, ka praadimiseks, milleks külmpressitud õlid ei ole üldse mõeldud. Samas on meil täiesti kohalik toode, mille kasutusvaldkond on väga lai.

Õhtusöögiks kogunesime Jõgeval Aasa tänavale, kus toimus peagi avatava hoovirestorani “Rahutu rästas” peaproov. Meil oli võimalus maitsta roogi, mida Tiia ja Aavo Meitus plaanivad panna juuni keskpaiku avatava kodurestorani menüüsse. “Tahan rohkem tutvustada Peipsi kala, sestap on näiteks eelroogade valikus kiluvürtsidega kohaäkine,” kergitab Tiia menüült katet. Peagi toodi lauda grillitud Härjanurme karpkala, millest sattus Tiia sel kevadel vaimustusse. “Karp on minust kuidagi mööda läinud, aga see on imeline kala, just grillituna,” jagab ta oma elevust. Menüüs kohtab veel säinakotlette koos mõnusa  herne-kartulitambiga, sea sisefileed ning tallekotlette, mille lisandiks sobivad küpsetatud köögiviljad. “Ma poleks uskunud, kui hästi maitseb grillitud porru,” jagab Britt Rosen Postimehest uut maitseelamust. Magusroaks pakuti Napoleoni kooki. Kui sööjad imestasid kihtide krõbeduse üle, selgitas Tiia Meitus, et kook tuleb panna kokku vahetult enne söömist. Igal juhul lahkuti tänutundega ning väiksel jalutuskäigul COOP hotellini jätkus juttu nii toidust kui Jõgeva lugudest, mida siinkirjutaja Jõgeva ajaloost päevavalgele tõi.

Teisel hommikul alustasime Ulge talust, kes on ka Eesti Veinitee liige. Kõigepealt viis Jorma Kütt meid vaatama oma merekonteineritest ehitatud veinikööki, kus allkorrusel veinid valmistatakse ja pakendatakse ning lift tõstab pudelid ülakorrusele lattu. Degusteerimise juurde minnes rabarber arvati üsna kergelt ära, kuid kasemahlast vahuveini tooraine mõistatamine nõudis õlekõrt. Pereisa Aivar Kütt möönis, et see sort saab kõige kiiremini otsa, sest tooraine tuleb kevadel oma metsast piiratud koguses. Ta lisas, et talus kasvatatakse kultuure, mida saab mehhaniseeritult harida, sest kõik tööd tehakse ära oma perega. Arooniat on umbes 5-6 hektarit, millest jagub nii endale kui müüakse teistele veinitegijatele. Arooniast valmistatud vahutavat veini lahti korkides rääkis Jorma, et mõtles Lambruscole, aga tuli Primitivo. Igal juhul ta teab millest räägib, sest oma magistritöös on Jorma uurinud just arooniates ja viinamarjades leiduvaid fenoolseid ühendeid. Pereema Ly kanda on limonaadide valmistamine. Valikus on kaks maitset, ühes on kasutatud rohkesti oma ebaküdooniat, teine on mate tee baasil.

Marimarta OÜ lillemajja jõudes teatas perenaine Janika Lindsalu, et teda tuleks kloonida. Nimelt on lillemaja viimast nädalat mehitatult lahti ning käib rohkelt taimeostjaid. Ta haaras kaasa helinanupu, et vajadusel meile kasvuhooneid näidates kassasse jõudnud klienti teenindama tõtata. “Milline värvidemeri!” ahhetavad kõik esimese asjana. Janika tüüris kogu seltskonna väikese lauakese juurde, kus on kauss äsjakorjatud “Sonata” maasikatega. Ta kirjeldas, kuidas ühel aastal jäi maasikataimi üle, kahju oli ära visata ning nad istutati tomatimajja taimede ümber. Järgmisel aastal andsid nad aga varast saaki ning nüüd kasvatatakse maasikaid ja tomateid juba teadlikult koos. Jõgeval aretatud “Malle” sordi tomatitest valmistatakse aga Pollis parimat mahla. Tänaseks on kasvuhooneid juurde tulnud, maasikapõlde aga vähendatud. “Tööjõukulud on liiga kõrged,” rehmab Janika. Igal juhul rändab hulk  Marimarta lilletaimi ka meie seltskonnaga nii Tallinna kui Tartu poole.

Lõuna Paduvere talumuuseumi Kõola koolimajas oli mõeldud samuti katseks. Paduvere talumuuseum koostöös LAUT restoga plaanivad suvel pakkuda võimalust elamuslikuks õhtusöögiks koos muuseumituuriga. Menüü võib varieeruda, kuid toimib ajaloo ja kohalike maitsete harmooniana. Toidukirjutajatele loodud menüüs tõi Katrin Olesk lauda keefiriga külmsupi, salatiga köögiviljapiruka ja roosa rabarberivahu. Lauda ehtis Eesti lipu päevale kohaselt trikoloor. Seda enam, et muuuseumituuri kokkuvõttena rääkis Tiit Lääne lõunatajatele, kuidas Põltsamaal õmmeldud ja Otepääl õnnistatud sinimustvalge lipu originaali, mis täna asub Eesti Rahva Muuseumis, peideti okupatsioonivõimude eest just Kõola külas asuvas Läänemardi talus.

Põllumajanduse mõjuisik ja sotsmeedia sisulooja Farmer Tõnis  ehk Tõnis Soopalu võttis meid vastu aurava saiaga, küpsetatud mõistagi omakasvatatud “Perenaise” nisust jahvatatud jahust. Maarja Soopalu lõikas just saia lahti ning aroomid võtsid võimust. Tõnis rääkis nii endast, oma igapäevatööst kui “Perenaise” nisust. Ta peab ennast moodsaks põllumeheks, kes jälgib põllu- ja ilmajaamu ning taimede seiret, et võimalikult täpselt kasutada nii väetisi, herbitsiide kui pestitsiide. “Põllumajandus on kõhutundest muutunud teaduspõhiseks, sest sisendid on kallid ning nende kasutamine peab olema võimalikult ökonoomne” täpsustab ta. “Mahe ma ei ole, aga olen liitunud keskkonnasõbraliku kasvatamise programmiga. Kui ma ise ei usuks, et Eesti toit on puhas ja hea, siis ma ei sööks ju seda!” Ta rääkis pikemalt “Perenaise” projektist ja jahu katsetamisest. Ta arvas, et iga eestlane on sellest kuulnud, kuid isegi kohalviibijate seas leidus neid, kes polnud temast, “Perenaise” jahust ega kevadel toimunud põllumeeste protestiaktsioonist kuulnud. Järelikult peab rohkem rääkima. Muuseas, tänavu kasvab Tõnisel suvinisu “Hiie”. Ta ise on ka põnevil, kuidas selle sordiga läheb.

Sealt oligi hea minna Maaelu Teadmuskeskusesse, kus meid võeti vastu n.ö Teramajas. Taimebiotehnoloogia osakonna juhataja Kristiina Laanemets tutvustas lühidalt asutuse eesmärke ja töökorraldust. Siis läks aga põnevaks: “Kas te olete midagi kuulnud UAT-st?” Vaikus. “Või CRISPR-Cas-ist?” Samuti vaikus. Igal juhul sai publik ülevaate, kuhu suunduvad uued aretustehnikad, mis on geenikäärid ja DNA suunatud lõikamine. Täna ei vaielda Euroopa Liidus enam UAT olemuse üle, vaid teemadeks on sortide patentimine ja kas selliseid sorte tuleks eraldi märgistada. Taimekaitse osakonna nooremteadur Riinu Kaasik tõi meid praktilisemate teemade juurde ning näitas, kuidas küpsetuslaboris tehakse katseid teraviljade, eriti nisu küpsetusomaduste hindamiseks. Laual olid maitsmiseks köömnepulgad “Perenaise” jahust, kevadlille küpsised kõige uuemast sordist “Pärlikee” ja sai nii “Hiie” kui “Mireete” jahust. Lõpetuseks imetlesime METK-i kõikvõimaliku automaatikaga varustatud 2024. aastal avatud Venlo-tüüpi kasvuhoonet, kus hetkel olid kesklöövis tomati- ja odrakatsed ning kõrvallöövis sirgus kartul. Katmikala agrotehnik Andro Otsus tutvustas kompleksi kasutust ja toimimist. Boonusena sattusime hetkele, mil algas taimede kastmine vihmutiga. Muuseas, Andro soovitab koguda taimede kastmiseks vihmavett, mis on kraaniveega võrreldes mage.

Viimasena jõudsime Õnne talupoodi. Poe perenaine Õnne Sarap on kange naine, kes viib ellu seda, mida süda ihkab. Eelmisel kevadel, natuke enne hoone valmimist, langes see tuleroaks, nii et tuli uuesti otsast alustada. Sügisel pood avati ning täna on seal piirkonna suurim kohalike tootjate esindatus. Väljas on ka Õnne enda tooted. Vaimustusega rääkis naine suvel metsmaasikal käimisest, mille tulemusena valmib tore moos. Pood on muutunud kiiresti populaarseks. Õnne Sarap rõõmustab, et toidutooted on üha populaarsemad kingitused. Kui talt küsiti, et kuhu edasi, siis ehitamiseks on ruumi nii poe peal kui kõrval, aga kõigepealt tuleb praegusega tegeleda.

Kahepäevane tihe pressireis tõi toidust kirjutajate ette meie kandi erinevad tootjad ja toidupakkujad. Edu aluseks on järjest enam teaduspõhised otsused, tehnoloogia ja koostöö. See oli juba kolmas seesugune reis ja varasematest on sündinud tore koostöö erinevate väljaannetega. Mari-Liis Ilover imestas, kuidas iga kord on erinev ja põnev programm. “Kas oleks veel ruumi järgmiseks selliseks tuuriks?” Jah, kindlasti, on vastus.

Pressituuri kava

Fotod: Ülle Jukk

Pressireisi toimumist toetas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 2026. aasta toidupiirkonna projekti raames.