Õpituba "Kartul ei ole lihtsalt kartul!" toimus 26. aprillil Kohvik Ateljees Jõgeval. Nagu pealkiri vihjab, oli juttu kartulikasvatusest, eesti oma sortidest ja katsetati, kuidas eri sortidest toidud välja tulevad.

Maaelu Teadmuskeskuse teadur, kartuliaretaja Terje Tähtjärv paigutas algatuseks  kohvikulauale 20 Jõgeval aretatud sordist koosneva kartulinäituse, vanim päris oma sort - “Kalev” rea alguses ja seni viimane - “Tiina” - rea lõpus. “Kalev” tähistab tänavu 90. sünnipäeva, “Tiinal” jookseb tootmisse andmisest 10. aasta. Tänu geenipanga ja moodsa tehnoloogia võimalustele on võimalik vanu sorte värskena hoida. 

Terje tutvustas eesti sorte, millised sobivad keetmiseks, millised küpsetamiseks, millised aga friikartuliks. Mugulate tärklise- ja suhkrutesisaldus paneb paika, mis milleks sobib. Näiteks õlis küpsetamiseks sobivad tärkliserikkad sordid, millel on madal suhkrute sisaldus. See on vajalik akrüülamiidi vähendamiseks toidus. Friikartulite jaoks sobivad hästi piklikud mugulad, kuna kadusid tekib vähem. Oma kuju säilitavad hästi näiteks “Maret”, “Piret” ja “Reet”, samas näiteks populaarne saksa sort “Laura” küpsetamisel hoopis kahaneb . Meeles tuleb pidada, et ületalve säilitamisel suhkrute sisaldus mugulas muutub, kuna kevade poole tahab juba kasvama hakata. 

Kartuli kulinaarsed omadused määrab tähtsuse järjekorras ilmastik, mullastik, sort, mullaharimine, väetamine, koristusviis, säilitusviis ja valgus. Kartul peab saama pärast ülesvõtmist vähemalt kaks nädalat seista, et kõik vead saaksid välja tulla ning keldrisse jõuaks kvaliteetne mugul. Kauplustes võib tihti kohata läbipaistvaid pakendeid ja lahtist kartulit, mis piisavalt kiire läbimüügiga pole probleem, kuid pikemal seismisel muutub kartul roheliseks ning maitselt mõruks. Lisaks pole see ka tervisele kasulik. 

Restoran Oberpahleni peakokk Triin Meose eestvõttel asuti valmistama mulgi putru, ahjus üleküpsetatud täidetud kartuleid ja kartulikotlette. Pudru sisse sai valitud natuke magus “Anti”, ahjus küpsetamiseks parajalt mure, kuid võise mekiga “Piret” ning kotlettidesse mittelagunev, madalama tärklisesisaldusega “Tiina”. Kõik erinevate omadustega sordid.

Kui muidu ei usukski, et erinevate toitude jaoks võiks valida erinevad sordid, siis tulemus kinnitas teooriat. “Anti”, mis saavutab parimad maitseomadused talve teisel poolel ja varakevadel, ei sobi üldiselt pudrukartuliks Samas mulgi pudrusse passib ta suurepäraselt, moodustades odaraga väga hea koosluse. “Piret” säilitab ahjus küpsetamisel hästi oma vormi, sisu on parajalt tihke ja mure, maitse on aga rikkalik ja tundub, nagu oleks kartul ristatud võiga. Toorest kartulist valmistatud kotlettide puhul tuleb aga kasuks sordi madalam tärklisesisaldus, et tulemus ei muutuks liiga tihkeks. Kui pudru maitset tõstab sibulaga praetud peekon ja pudrusse lisatud või, siis kotlettide koostises annab palju juurde riivitud juustu lisamine. Juust sobib hästi ka küpsetatud kartulite täidiseks. Oluline on siiski lisanditega mitte üle pingutada, et kartuli enda maitse siiski säiliks. 

Kartulit ei tasu peljata, kuna tema tärklis on resistentne tärklis, mis laguneb aeglaselt. Kartul paikneb kehtivas TAI toidupüramiidis alumisel, baastoiduainete tasandil. Ja kui valid toidukartulit, siis eelista meie omi sorte ning vali need vastavalt oma toiduvalmistamise eelistustele. Kui seemnekartul on veel ostmata ja soovid panna maha eesti sorte, siis Maaelu Teadmuskeskuse laost veel saab.

Õpituba toetas LEADER-meetme ühisprojekt "Meie oma toit" ja Jõgeva vald. Kartulitutvustus ja küsitlus viidi läbi Interreg Baltic Sea projekti  “MainPotRe” raames.