 |
Jõgevamaa Koostöökoda
|
Kümnendal üle-eestilisel avatud talude päeval, 20.- 21. juulil, ootab külastajaid 358 talu, maal tegutsevat tootmis- või maaturismiettevõtet. Jõgevamaalt osaleb 15 kohta, mis on senine rekord. Võta aega, et osalejate ja nende tegemistega enne väike tutvus teha.
Järjekorranumbrid on vastavalt juurdelisatud kaardile.
NR 1 - MEEMEISTRID
Terepite pere tutvustab Annamõisas kogu mee „tooteahelat“, sest kõik mesinduses ettetulevad protsessid viiakse läbi oma ruumides või õue peal. Külaliste vastuvõtu hõlbustamiseks ning mesitarude puhastus- ja hooldustööde mugavamaks muutmiseks rajati hiljuti varjualune koos väliköögiga. Kuna neil on avatud talude päeval kombeks linte läbi lõigata, siis uue kõrvalhoone puhul on see kindlasti kohane. Nagu ikka, turgutab meesõpru õuekohvik, kus pärast degusteerimist keha kinnitada ja kasvõi niisama pilvi vaadata. Või siis lambaid, kes päikesepargi juures muruniiduki eest tööd teevad.
Kes nende õuel varem käinud, siis endisel Annamõisa meiereihoonel, mis kuulus mõisaajal samanimelise Võisiku karjamõisa hoonete kompleksi, näeb juba sirgeid seinu ning kaugel see see külastuskeskuse katuski enam on.
Nagu ikka, on sel nädalavahetusel kõik kolm põlvkonda ametis, et külalised ennast hästi tunneks. Kindlatel kellaaegadel tutvustatakse mesindushoonet, mesinik räägib vaatlustaru juures mesilaste hingeelust ning mõlemal päeval kell 13.30 minnakse mesinikuga kaugemale mesilasse. Lapsed saavad mängida mesindusalast aardejahti.
NR 2 - RAUDALE TALU
Raudale talus Jürikülas näeb õuenurgast tsivilisatsiooni, selja tagant õhkab aga Alam-Pedja looduskaitseala hõngu.
Mesilastele see igatahes meeldib, samuti sirguvale õunaaiale, kust leiab uuemaid eesti sorte. Õunapuude ees õitseb ja kogub sumisejaid pikk lavendlipeenar. Ühesõnaga, kui ilm soosib, siis täidab tervet õue ühtlane õrn sumin.
Raudale talu tuntakse laiemalt hoopis oma tummiste marjaglögide ja vürtsikate hoidiste poolest. Tänu marjaglögidele on neil kujunenud välja tore koostöö Polliga. Oma mesilaste töö vilju esitletakse samuti rõõmuga.
Avatud talude päeval on kogu Huntide pere rakkes. Pereisa Antti tutvustab mesitaru ja mesila tööd, saab mekkida värsket meekärge. Traditsiooniliselt saab õppida mesilasvahast küünlaid valmistama. Pereema Tiina juhatab aga õunaaiakäike. Pere noored kutsuvad kahepäevakohvikusse Zuuzk, kus lubatakse Michelini vaibi, lookas lauda ja saab kaasa osta ka kogu tootevalikut, mis talul pakkuda on.
Vaata täpsemalt:
NR 3 - KIRSIMÄE TALU
Reelika Kodusaar on kange naine, kes taastab Lustivere küla idapoolses otsas vanaisa talu - oma lapsepõlvekodu. Soov on teha sellest linnukasvatustalu.
Tänu sellelesamale vanaisale Stanislavile on temas nii poola kui ingerisoome verd. Vanavanaisa Anton oli tollasest Vilno kubermangust koos perega saabunud 1914. aastal Eestisse, asunud tööle ja seadnud ennast Lustiveres sisse. Lustivere kandis on poola päritoluga peresid veelgi. 1937. aastal ostis Stanislavi pere riigilt Kirsimäe talu. Tegemist oli endise Lustivere mõisa maaga.
Lustivere mõisat on esmakordselt mainitud 1552. aastal, kui ta kuulus Põltsamaa linnuse alla. Rahvasuu mäletab Kaliküla kõrvalmõisa maadel asunud nn vana lossiaseme varet, aga kas see oli kunagine mõisakoht või koguni klooster, kes seda teab. Põhjasõja järel kuulus mõis von Wolffidele ja von Wahlidele. Wolffide puidust barokse härrastemaja asemele kerkis 1871–1881 Wahlide uusgooti stiilis pilkupüüdev uus peahoone. Riigistamise järel on seal kogu aeg olnud mõni ravi- või hoolekandeasutus.
Kui vanaisa talukoha ostis, olevat olnud seal mets. Kõik eluks vajalik tuli alles rajada. Reelika mäletab isa jutte sellest, kuidas vanaisa oli rääkinud, et mõisas tiigi keskel saarel kasvatati faasaneid. Stanislavile olid linnud meeldinud ning võttis ka faasanid. Isa Väino oli viimaseid mõisaaegseid faasaneid, õigemini nende järeltulijaid, kes olid loodusesse pagenud, ümbruskonna metsades veel ise näinud. Täna on see vahepeal unustusse vajunud lind taas tagasi. Enamasti lemmiklooma staatuses, mitte jahilinnuna, nagu varem. Ka Kirsimäel on kuld- ja hõbefaasanid. Reelika naerab, et see lind on neil geenides.
Lisaks faasanitele on majapidamises kihnu maalambad, kameruni kitsed, haned, pardid, kanad, tuvid, vutid, kakaduud ja küülikud. Paljudel loomadel-lindudel on ägedad nimed, näiteks uhke soenguga pardihärrat kutsutakse Bob Marley´ks.
Õuel saab kosutada end õuekohvikus. Lastele on osavusmängud ja võimalus tutvuda linnutibu arenguga muna sees.
Vaata täpsemalt:
NR 4 - LEPIKU TALU
Lepiku talu on Kaavere küla viimane maja Aidu poole. Varem oli siin Kaavere mõisa Oja ehk Oje või Oe karjamõis ja hoopis Oja küla. Kaavere mõisat on esmakordselt mainitud 1560. aastal, mingil hetkel ühendatud Põltsamaa mõisaga ja siis 1750. aastal taas eraldatud, kui Põltsamaa mõis jaotati kaheks. Lilienfeldid müüsid 1824. aastal Kaavere Kurista mõisnikele Samson-Himmelstjernadele, kelle kätte jäi see kuni riigistamiseni. Ka haldusjaotuse järgi kuuluti Kurista valla alla, aga pärast selle kaotamist 1939. aastal läks Lustivere valla koosseisu.
Oja karjamõisa tuumikust moodustati hiljem mitu talu, sh Lepiku talu 1930. aastal. Omaaegne võimas loomapidamishoone ehitati siis ümber elumajaks, aiamaal olla kapsad hästi kasvanud. Praegune pererahvas elab Lepikul juba ligi 35 aastat.
Liina Viru sõnul on neil avatud talude päeval osalemise mõte keerelnud peas mõnda aega. Kohvikutepäeval osalemise ja hoovimüükidega on kätt juba harjutatud, nüüd leiti, et astutakse samm edasi.
Põhjuse selleks andis Liina venna Toomase suur liiliahuvi. Nii nagu ikka, osteti algul mõned sibulad aiailuks ja siis läks "liiliapall" veerema. Toomas Viru on tänaseks aeda kogunud umbes 220 kindlat sorti, lisaks on umbes 30 sattunud selliseid, mille õied ei vasta täpselt sildil esitatud tunnustele. Sellest pole midagi, kaunid õied ning hurmav aroom ei lase pisiasjadest segada. Eks lemmikud ka vahelduvad, kuid hetkel on tema favoriitideks uutest “Fancy Dance” ja vanematest “Fusion”.
Lisaks liiliatele ja teistele kaunitele lilledele ootab mõlemal päeval õuel kodukohvik ning hoovimüük, lastele on meisterdamis- ja mängunurk. Liina ja Toomase emal Marel on ka uhke koorekannude kogu. Kui hästi läheb, õnnestub ka seda piiluda.
Vaata täpsemalt:
NR 5 – MOONA TALU (MOONA TALU KODUSED MUNAD)
Moona talu on tegelikult endine Saduküla mõisa moonakatemaja kompleks. See seletab massiivsete hoonete uhkeid maakivimüüre. Pütseppade pere on rajanud sinna kena kodu ja jagavad õuepealset 600 Prowwaga. Nii Rutt oma sulelisi hellitavalt kutsub.
Prowwadel on elumaja taga oma “krunt” kahe suure elumaja, tibude maja ja munade pakendamiskeskusega. Kanamajadel on lahtised katustatud hoovid, aga kui ilus ilm ja aega neid valvata, siis saavad lahtisesse aeda ka. Õnnelikud kanad, pole midagi öelda! Lisaks eri tõugu kanadele uhkeldavad seal mõned kalkunid ka.
Avatud talude päeval võib õue peal ennast mugavalt tunda, lindude juurde jalutada, lilli vaadelda, hoovikohvikus „Muna ja Põsk“ peremehe valmistatud munaroogade ja perenaise hõrgutavate kookidega kosutada ning pärast munakarbi kaasagi osta. Mõlemal päeval kell 11.00, 13.00 ja 15.00 saab koos perenaisega lindude juurde ringkäigule minna. Siis saavad huvilised kanakasvatuse kohta ka lähemalt küsida.
Vaata täpsemalt:
NR 6 – IISAKU TALU (Liivoja Võlumaa)
Tegemist on väikese hobitaluga, kus elavad hobused, lambad, kitsed, paabulinnud, vutid, kanad jne. Perenaine Gerda Välbe ütleb, et vähemalt 15 korda on nad öelnud endale, et võtavad viimase looma. Siis aga juhtub, et kusagil tekib mõni probleem ja üksi jäetud loom või lind tuuakse neile. Sestap proovivad nad inimesi harida. Eriti on loomakasvatust vaja lastel, et nad tunneksid loomi ja ei kardaks neid, on Gerda veendunud.
Talu asub Liivoja külas, täpselt vastu Jõgeva linna piiri. See on tegelikult tükk endisest suurest Kõrgemäe talust. 1908. aastal Jõgeva mõisalt välja ostetud talu peamine maatükk jäi täpselt praeguse Mustvee maantee, Piiri tänava, Aia tänava ja Piibe maantee vahele. Täna on suurem osa sellest maast Jõgeva linna all. Talu hoonestus paiknes praeguse Iisaku tee ääres. Nõukogude ajal ehitati hooneid juurde, hiljem moodustati väljaõige ja uuele tükile anti Iisaku nimi. Gerda pere ostis koha juba oma praegustes piirides.
Avatud talude päeval rivistatakse talu kõik elanikud üles. Lammaste, kitsede, küülikute, kanade ja hanedega on lihtne, aga paabulinnud näitavad kogu oma ilu vaid siis, kui ise soovivad. Palav ilm ei sobi ka hobustele, ponid on veidi leplikumad. Loodetavasti vähemalt lambakass tuleb külalisi tervitama. Üles seatakse hoovikohvik.
Vaata täpsemalt:
NR 7 - METSAPIIGA TALU
Metsapiiga tallu asub Laiuse voore nõlval, Vilina külas. Nii nagu paljud ümberkaudsed külad, tähistab ka Vilina küla tänavu 425. juubelit esmamainimisest, kuigi külas paiknev muinaslinnus lubab märksa pikemat ajalugu. Ja veel, alles 20. sajandi algupoole on voore lael asunud ka tuuleveski. Metsapiiga talu ise asub küla lõpupoole, ümbritsetuna hobusekoplitest.
Talus tegeletakse ratsutamise ja võistlusspordiga, aga viiakse läbi ka ratsalaagreid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Suvistel lastelaagritel on juba pikk traditsioon ning hobuhuvilisi lapsi tuleb sinna Tallinnastki. Krapsakas perenaine Juula Reinumägi veab kõike seda uskumatu energia ja tahtega, kokku annab panuse hobutalu tegemistesse aga kolm põlvkonda.
Avatud talude päeva programm on tihe. Mõlemal päeval räägitakse Ponimaal hobustest ja ratsutamisest, saab näha ratsutamise demoesinemisi ning tutvustatakse hobusel võimlemist ehk voltižeerimist. Huvilised saavad osaleda kepphobustel võistlusel. Eraldi tasu eest saab jalutada ja ratsutada nii suurte hobuste kui väikeste ponidega.
Laupäeva õhtul kell 20.00 läheb aga suureks peoks, sest kontserdiga astuvad lavale Merlyn Uusküla ja DJ Alar Konik. Kontsert on tasuta.
Hobusõbrad võivad talus kasvõi terve päeva veeta, sest avatud on ka õuekohvik.
Vaata täpsemalt:
NR 8 - TAANI HOBITALU
Praeguse peremehe Tarmo Soomelti vanavanaisa Jaan ostis 1929. aastal riigilt ligi 17 hektarit maad. Hooned olid ehitatud juba varem. Tegemist oli endise Kivijärve mõisa maaga.
Kivijärve mõisa ajalugu ulatub kaugele. Esmakordselt on teda mainitud 1406. aastal. Mõisa viimaseks omanikuks enne mõisate riigistamist oli Kuremaa mõisas sündinud Erich August Arthur von Oettingen, kes ostis mõisa Strykkide perekonnalt. Kivijärvel oli üks karjamõis - mõisasüdamest umbes 5 km eemal asuv Lemuvere, mis oli arvestatav majandusüksus. Seetõttu nimetatakse mõisat vahel ka ka Kivijärve-Lemuvere mõisaks. Lemuvere karjamõisa südamest Taanile on linnulennul pool kilomeetrit.
Pererahvas nimetab talu pigem hobitaluks, kuna jätkatakse maal elamise traditsiooni. Sellesse kuuluvad linnud, loomad ja enda tarbeks aiamaa. See on elustiil, kui nii võib öelda ja seetõttu ka ehe.
Kui loomadest rääkida, siis kes eelmisest aastast minisiga Nossut ehk preili Emmeliinet mäletavad, siis ta on vahepeal nii palju kosunud (eksole, hea ninaesine ja vähene liikumine!), et enne talude päeva pandi mõneks ajaks dieedile. Õnneks on tal noor sõber, kes aitab motivatsiooni hoida. Kitsetüdrukud ja kalkunihärra koos leediga sätivad ennast taas ootele, lisaks pardikoor koos järeltulijatega ning samuti kanamammad oma lasteaiaga.
Kes soovivad kilesauna proovida, siis kolm korda päeva, eelneval broneerimisel, köetakse see soojaks. Tühja kõhu eest hoolitseb perenaine Viktorija kodukohvikus, kaasa saab osta erinevaid küpsetisi. Lastele on mängunurk. Külastajal on võimalus osa saada killukesest talu ajaloost.
Pererahvas palub oma loomi mitte kaasa võtta!
Vaata täpsemalt:
NR 9 - TÕRUKESE TALU (TÕRUKESE TALU MAHETOODANG)
Kuigi Taani ja Tõrukese talu lahutab vaid linnulennul kolm kilomeetrit, paiknesid nad omal ajal eraldi kihelkondades. Praeguse perenaise Elo Antsi-Strigini vanavanaisa Johannes ostis ligi 25-hektarise talukoha 1931. aastal. Riigistatud maa oli varem kuulunud Imukvere mõisale. Kilomeetri kaugusel asunud mõisa peahoone on tänaseks hävinud, säilinud on mõned kõrvalhooned, kuid omaaegsest “tõmbekeskusest” jutustab veel allee. 1408. aastal esmakordselt mainitud mõisa ostu-müügilepingute pakk on paks, viimaseks omanikuks jäi Kuremaa mõisnik Erich von Oettingen. Seesama mees, kes oli ka Kivijärve ostnud.
Talu kuulub traditsiooniliste peretalude hulka. Pere lemmikuteks on kujunenud hobused, eriti mustlashobused tinkerid. Lisaks hobustele ja ponidele kohtab õuel erinevat tõugu kanu, parte ja uhket kalkunipaari. Ja nii tore, et siin saab näha ka tänavust talude päeva maskotti. Juuli neist keegi küll pole, kuid kahte tõugu küülikuid saab uudistada siiski.
Avatud talude päeval saab hobustega tutvust teha ja nendega jalutada, kui ilm vähegi lubab. Kui on liiga palav, kipuvad parmud suuri hobuseid kiusama ning neil on parem varjus olla. Ponid on leplikumad. Muidugi saab kanu, parte ja küülikuid vaadata. Neil on külaliste üle kindlasti hea meel. Õunapuuaias võib aga niisama laiselda ning kui kõht tühjaks läheb, saab kosutust õuekohvikust
Pererahvas palub oma loomad koju jätta.
Vaata täpsemalt:
NR 10 - OLEMARI TALU
Ole ja Marika Hüti 1990. aastate lõpus ostetud talukoht võlub oma vooremaaliku ideaalmaastikuga. Mahemaa põhimõtteid järgides kogutakse täna liigirikastelt heinamaadelt kitsekarjale talveks vajalik hein.
Tüüringi kitsed vallutasid peremehe Ole Hütti südame kümmekond aastat tagasi ja nii see kari on vaikselt kasvanud. Kitsepiimatooted, sealhulgas kergelt suitsutatud juust, praejuust ning keedetud kitsepiimamaius on kujunenud populaarseteks müügihittideks.
Perenaine Marika Hütt võlub nii peenardel kui niidul või metsas kasvavatest taimedest, välja lilleveed, kreemid ja muud ilutooted ihu ning meelte hellitamiseks. Osad taimed lähevad ka teesegude valmistamiseks.
Kuulumine Eesti Permakultuuriühingusse õpetab nii mõndagi. Kõik ravimtaime- ja köögiviljapeenrad on permakultuuri põhimõtete kohaselt rajatud. Ole loodab rohkem tähelepanu pöörata ka loodusehitusele, usinasti tegeletakse kompostimisega. Kõik see toetab talu kui ringmajanduse sümboli igapäevaelu. Vahel kipume selle käitlusringi lihtsalt enda jaoks liiga keeruliseks mõtlema.
OleMari agroturismitalu avab oma uksed ainult pühapäeval. Siis saab kitsi uudistada, mõnele julgemale võib-olla isegi pai teha ning ravimtaimi imetleda-nuusutada. Ja muidugi kõige kohta küsida. Kui kõht läheb tühjaks, kosutab talukohvik, mille menüüs on kasutatud oma kitsepiima- ja taimetooteid. Talupoest saad soovi korral oma lemmikuid ka kaasa osta.
Pererahva ringkäigud toimuvad järgnevalt: kell 12 ja 14 minnakse kitsede juurde; kell 11 ja 13 tutvustatakse taimeaeda, tulevast toidusalu ning räägitakse kompostimisest.
NB! Pererahvas palub oma neljajalgsed lemmikud koju jätta.
Vaata täpsemalt:
NR 11 - LUUA METSANDUSKOOLI PUUKOOL-ARBOREETUM
Luua on väärika looga paik. Teda on esmakordselt mainitud 1519. aastal, kui mõisa omandas Jürgen von Lode, kelle perekonnanimest on ka asula nimi tulnud. Seega on kohal veelgi pikem ajalugu. 1730. aastatel ehitasid Strömfeldid praeguse barokse peahoone, kuid osaliselt keskaegse kivihoone müüridele. 1831. aastast kuni mõisate võõrandamiseni oli mõis Oettingenide perekonna omanduses.
1948. aastast tegutseb mõisas Luua Metsanduskool. 1950. aastal asutati kooli tarbeks taimla-puukool ja 1952. aastal hakati selle baasil rajama oma dendroparki. Luua puukool-arboreetum kuulub täna Eesti liigirikkaimate puittaimede kollektsioonide hulka, sisaldades üle 700 taksoni. Huvilistel on võimalik dekoratiivistikuid ka osta - igal aastal on paljunduses umbkaudu 120 liiki ja sorti ilutaimi.
Arboreetumis on kaks peamist osakonda: erinevate maailma piirkondade järgi viieks osaks jagatud ja 6 hektaril laiuv taimegeograafiline kollektsioon ning sortide ja vormide kollektsioon 2,5 hektaril. Siin kohtab haruldusi, aga ka selliseid huvitavaid taimevorme, mis on loodusest leitud ja väärivad edasi paljundamist. Eesaiast leiab telkimisplatsi koos piknikukohaga.
Pargis on lihtsalt imeline jalutada, siin on nii palju erinevates soppides avastada. Kes soovib zen-taimeteraapiat (täitsa ise väljamõeldud sõna!), siis arboreetum on täpselt see koht, kuhu tulla. Kooli rohealade spetsialist Hille Ley ja vanemaednik Neeme Murka oma meeskonnaga julgutavad aia suurepärast kollektsiooni enam külastama.
Aga kuhu tulla? Kuna sel nädalavahetusel pakutakse ka Unustatud mõisate programmi, siis giidiga täistunni jalutuskäigud toimuvad arhitektuurihuvilistele mõisasüdames, seal tutvustatakse ka kooli õppimisvõimalusi. Avatud talude programmi pakkuv puukool-arboreetum paikneb aga umbes kilomeeter eemal Nava suunas.
Mõlemal päeval kell 11 ja 14 toimuvad arboreetumis giidiga ringkäigud. Kohal on metsa väljaveotraktor ja arboristid. Juhendamisel võivad julgemad proovida isegi köitega puu otsa ronimist. Lastele on oma meisterdamisala ning kui kõht tühjaks läheb, saab end kosutada heategevuslik kohvikus. Aga muidugi võib niisama olemist nautida ning inspiratsiooni koguda.
Vaata täpsemalt:
NR 12 - PROSSA TALU (VT KA PUITKIIK.COM)
Maardla külas asuv Prossa talu teab tegelikult väga hästi, mida see sündmus endast kujutab. Nimelt on kõrvalt Mällo talu oma roosikollektsiooni ja roosikasvatust kolmel aastal tutvustanud ning Ardi Lääne samal ajal oma vanad põllutöömasinad tee äärde üles rivistanud. Ardi poeg Robin on seal giidiks ja mehaanikuks olnud. Tänavu juhtus vastupidi. Prossa talu on lõpuks ametlikult nimekirjas, Mällo talu aga on nõus roosihuvilisi eelneval kokkuleppel vastu võtma. Kõik saabuvad pered ja sõpruskonnad peaksid rahul olema 
Praegust Maardlat ja selle ümbruse külasid on kirjalikes allikates mainitud juba 15. sajandil. Kallivere ja Rahivere voorte vahel lohus paiknevad Prossa talu ja sealt edasi talud Putu tee risti suunas moodustasid varem hoopis Aruküla küla. Tegemist on vanade põlistalude ning väärtusliku kultuurmaastikuga - seda on kohapeal tunda. Piirkond kuulus enne varem Kudina mõisa alla, mille viimased mõisnikud enne Eesti Vabariiki olid Manteuffelid. Krahv Ernst Gotthard Manteuffeli allkiri seisab ka Prossa taluga seotud dokumentidel, mida leidub alates 1877. aastast.
Talu ostis omal ajal päriseks Ardi vanavanavanaisa Mihkel. 1930. aastatel tehti see kadunud Mihkli soovi kohaselt poegade vahel pooleks. Täna tegeletakse talus põllumajandusega, aga Ardi valmistab ise palkmööblit.
Mõlemal päeval kell 12 ja 14 tutvustatakse, mida talus tehakse. Robini tehnikapargis saab masinaid uudistada ja kui hästi läheb, siis mõnega ka sõita. Viimane on tasu eest. Väiksemate külastajate ette rivistatakse isegi talu kanakari.
Laupäeva õhtul toimub Läänede juures veel Maardla küla rahva kokkutulek, kuhu oodatakse endiseid ja praeguseid külaelanikke.
Vaata täpsemalt:
NR 13 - TORMA MÕIS JA GLÄMPINGUKÜLA (TORMA MÕISAKOMPLEKS)
Ajaloolise “rahvusvahelise” postimaantee ääres paiknenud Torma mõisa ajalugu seletada pole üldsegi lihtne. 1493. aastal esmakordselt läänistamisel mainitud mõis, mida hiljem nimetati saksa keeles Padefestiks, paiknes praegusest mõisasüdamest eemal, tänases Vanamõisas. Ka Torma kirik ei ole praeguse koha peal kogu aeg olnud.
Tänapäeval näha olev mõisakompleks kujunes välja 19. sajandi keskel ja teisel poolel. 1835. aastast kuni mõisate riigistamiseni kuulus mõis von Liphartite perekonnale. Kuna omanikud viibisid enamasti kas Raadil või kusagil välismaal, kui Otto von Liphart välja arvata, korraldasid mõisaelu valitsejad. Ilmselt sel põhjusel on peahoone tagasihoidlik, aga maakivist ja punasest tellisest majandushooned uhkemad. Eesti Vabariigi ajal sai Tormast riigimõis, tänu millele säilis kompleks terviklikult ja paremini, kui paljudes eraomanike vahel tükeldatud mõisasüdametes.
Korrastatud moonakatemaja taha, suurte pargipuude alla, on Vaarmannide pere rajanud aastaringselt kasutatava glämpinguküla. Koroonaaeg soosis nimelt privaatset puhkuseveetmist. Pereettevõte algatas Tormas ka ÖÖBazaari ehk meelelahustusliku öölaada ja jõulude ajal Talveküla. Suvel osaletakse Unustatud mõisate külastusmängus.
Avatud talude päeval on Tormas paras segasummasuvila. Nimelt otsustati tutvustada mõisat kõigile huvilistele, nii mõisa, maaturismi kui laadakultuuri omadele.
Mõlemal päeval igal täistunnil on võimalik osaleda mõisakompleksi tutvustaval tuuril (osalustasu täiskasvanutele 6 eurot, õpilastele ja seenioridele 3 eurot). Avatud on kohvik, kus pakutakse varasemalt juba lemmikuks kujunenud metsloomalihast pelmeene. Näeb ka koduse miniloomaaia asukaid. Kuigi Torma mõisas ei ole kunagi mõisakooli tegutsenud, saab vaadata mõisakoolide näitust, mis annab ülevaate selliste koolide rikkalikust ajaloost ja kultuuripärandist.
Laupäeval, 20. juulil toimub mõisakompleksi alal aga Rahva Laat, kus müügil nii käsitööd, toidukaupa, vanavara kui palju muud põnevat. Soeta sissepääsul kindlasti laadaloosi pilet.
Vaata täpsemalt:
NR 14 - PEREAIAND ELULÕNG
Lohusuus kasvatatakse Peipsiveerele tüüpilist köögivilja: kurke, sibulaid, kartuleid, natuke ka muud kraami. Kui praegu on kurgi tippaeg, tõuseb augustis konkurendiks sibul. Prisked Peipsiveerele iseloomulikud kuldsed mugulad saavad viimase “lihvi” saunasuitsuga. Kes armastab punast sibulat, siis neil kasvatatav sort on mahlane ning säilib hästi. Sügisega lõpeb pereettevõtte hooaeg, sest kevad algas ju vara köögivilja- ja lilletaimede ettekasvatamisega.
Enne õuealale jõudmist hakkab silma omapärane roigasehitistega "külake". Looduslähedases stiilis vahvad kämpingumajad, suitsusaun ning seltskonnaga koos istumiseks sobiv hoone on omanäolised ning võimaldavad peaaegu metsikut puhkamist.
Vaata täpsemalt:
Nr 15 - VAHE TALU
Vaidavere voore nõlva pidi kulgeva Rehe tee pika sirge üsna lõpus paiknev talu on peaaegu vastu praeguse Tartumaa piiri. Omal ajal kuulus ta hoopis Kassema küla koosseisu. Võib-olla pandigi omal ajal selline talu nimi, et jäi kahe külatuumiku vahele. Nii Kassema kui Vaidavere kuulusid varem Kudina mõisa alla, mille viimased mõisnikud enne Eesti Vabariiki olid Manteuffelid. Muide, Kassema ja Uhmardu maadel on olnud kunagi isegi eraldi mõis, mida on mainitud 1627. aastal tühjalt seisvana. Hiljem liideti see ala muidugi Kudinaga. Kassema küla on esmakordselt mainitud 1420, Vaidaveret 1582. Igal juhul on tegemist taas ühe vana kultuurmaastikuga.
Mariana Jürimäe on võtnud endale südameasjaks pere ajaloolist talu hoida ja soovib sellest kultuuritalu, õigemini kunstitalu kujundada. 1939. aasta põllumajandusloenduse järgi oli tegemist vanavanaisa Jakobi igati tegusa taluga. Viljapuuaias leidus õunapuude ja marjapõõsaste kõrval ka kirsipuid, mis polnud sugugi igal pool levinud.
Kui 1990. aastate alguses, pärast vahepealset katkestust, talu tagasi saadi, asus Mariana isa Ivar vanaema Salme rõõmuks seda taastama. Mariana rõõmustab, et isa leidis hiljuti üles plaani, mille järgi istutas toona majapidamise juurde hulganisti huvitavaid puid ja põõsaid, millest on nüüdseks kujunenud lausa park. Kunagise linaleotiigi keskel asuvale saarele on Mariana kujundanud mõnusa mõtisklemiskoha. Üldse õhkab juba väravalt soojust ja meelerahu.
Kolmel korral, kell 12.15, 13.15, 14.15 teeb perenaine soovijatele talu aladel ringkäigu. Ringkäiku saab teha ka iseseisvalt ja nutikalt. Kolmel pooltunnil, kell 12.30, 13.30, 14.30 saab tegeleda taaskasutusmaterjalidest uue kunsti loomisega. Kahel korral, kell 13.30 ja 14.30 näitab isa Ivar, kuidas teha heinarõuku ning saab proovida vikatiga niitmist. Avatud on ka tiigiääre kohvik. Võtke aega!
Vaata täpsemalt:
|
Jõgevamaa Koostöökoda
|