Terje Lill kaitses Tartu Ülikoolis magistriprojekti „Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu sissekande „Kurkide kasvatamine Eesti-Kasepääl koostamine.“ 

Magistriprojekti väljundiks oli Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu sissekanne “Kurkide kasvatamine Eesti-Kasepääl”, mis valmis 2019. aastal. Tegemist on põhjaliku ülevaatega kogu kurgikasvatuse protsessist 20. sajandist tänapäevani. Töö aluseks olid intervjuud põliste kurgikasvatajate, kirjandusest ja inimeste mälestustest kogutud andmed ning koguni ise ühes kaasaegses kurgikasvatuses „praktikal“ käimine.

Kuna teravilja- ja kartulikasvatuseks sobivat maad oli Peipsi ääres vähe, tingis see köögiviljakasvatuse suurema osakaalu. Mehed tegelesid kalastuse, naised köögiviljandusega. Lähtudes piirkonna eripärast, olid Peipsimaa köögiviljandusele alusepanijaiks järveäärsesse piirkonda rännanud venelased, asustuse tihenedes hakkasid sellega tegelema ka sinna elama asunud eestlased. Kurgikasvatus hakkas tasapisi levima 20. sajandi alguses, suuremas ulatuses pärast I maailmasõda. 20. sajandi teisel poolel viidi Peipsi kurki ja sibulaid Tartu, Narva, Tallinna ja Leningradi (tänane Peterburg) turule. Viimane oli kõige olulisem turustamiskoht, saadud sissetulekutest ehitati uusi elumaju ja osteti autosid.

Kurke kasvatati alguses avamaal, 1950. aastate keskpaigast klaasiga kaetud raamides ning alates 1970. aastatest kilekasvuhoonetes. Kile kasuituselevõtt võimaldas ehitada isegi kuni 70 m pikkuseid kasvumaju. Uuendused ei olnud vajalikud mitte pelgalt töö kergendamiseks, vaid võimaldasid ühtlasema kvaliteediga ja eelkõige varasemat saaki saada ning seega kasvuperioodi pikendada. Sellest sõltus ju kasvataja sissetulek, pealegi, esimesed kurgid olid ju kallimad. Kurgikasvatajatel kujunesid välja kindlad sordid. Avamaal kasvatati „Muromit“, „Altaid“ ja „Kastekindlat“; raamide all samu sorte, mida avamaal; kasvuhoonetes tol ajal uut sorti „Libelle“; tänapäeval moodsaid ja haiguskindlamaid F1 sorte „Adam“ ja „Dirigent“.

Kurgikasvatus on olnud perekondlik traditsioon lausa põlvkondade kaupa. Ttänapäeval on see suurte turgude ärakukkumise pärast muutunud peamiselt vaid hobikasvatuseks ja leidub vaid üksikuid suuremaid kasvatajad. Sellegipoolest müüakse oma perest ülejäävat saaki soovijatele ning väikeseviljaline mahlane Peipsi kurk on jätkuvalt nõutud.    

Loe Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu sissekannet “Kurkide kasvatamine Eesti-Kasepääl” SIIT.

Terje Lille kaitstud magistriprojektiga saab tutvuda peagi Tartu Ülikooli Dspace repositooriumis.