Jõgevamaa kohaliku toidu õpitubade esimene pääsuke leidis 28. septembril aset Põltsamaa lossis ja keskendus Henriette von Wahli retseptivihiku materjalile.

Põltsamaa lossi rentniku ja hilisema Pajusi, Kaave ning Tapiku mõisate omaniku Carl Gustav von Wahli abikaasa Henriette von Wahl pidas aastatel 1800-1810 käsikirjalist retseptivihikut, kuhu jäädvustas 124 erinevat toiduretsepti. 

Ajastule iseloomulikult oli see mõistagi saksa keeles. Avalikkuse ette ilmus vihik 2014. aastal, mil see avaldati arhiivi ja perekonna eessõnade kõrval ajaloolase Ulrike Plathi pikema eessõnaga ning kõik retseptid toodi paralleelselt nii originaalis kui kaasaegses kirjapildis. Nimelt oli von Wahlide perekond Saksamaal andnud suure osa oma arhiivist Herderi instituudile Marburgis ning materjali läbi töötades otsustati vihik avaldada. Pealegi on tegemist üpris haruldase ajaloodokumendiga, kus käsikirja seos autori ning kohaga on teada. 

Henriette oli päritolult inglanna, kelle perekond elas Peterburis. Tema inglise koduga seostub arvukalt pudinguretsepte ja (neeru)rasva kasutamine. Silmnähtavalt armastas ta ka riisi, sest nii riisi kui riisijahuga retsepte on rohkesti. Kui kogumiku esimene pool on rohkem inglisepärane, siis teine pool enam balti mõjuga. Henriette retseptides kohtab veel rohkelt importvürtse ning soolase-magusa suhe on tänasele maitsele kohati harjumatu. Nimelt pandi tolle aja maitse järgi soolastesse roogadesse palju ka tänases mõistes magustoitudesse sobivaid komponente. Valikus on rohkesti köögivilja, kodu- ja metsloomi-linde-kalu ning metsaande. Naat ja nõges on täiesti esindatud, "naat” pealegi kirjutatud selges eesti keeles. Kui verivorstiretsept järgib veel ajastu maitset ingveri ja safraniga, siis verikäkiretsept on esmakordselt selline, nagu oleme praegu harjunud. Kas retseptivihikusse kogutud toite lossis ka päriselt söödi, ei oska keegi öelda. Pigem kajastavad nad ajastu vaimu ja ühe inimese väga põhjalikku huvi toidu vastu. Lisaks on see põnev materjal tänapäevaseks retseptide tõlgendamiseks.

Niisuguseid vanu käsikirjalisi retseptivihikuid pole just palju säilinud, seda enam on tegemist haruldase ajalooallikaga, millest laiemaltki kõneleda. Õhtu sissejuhatuseks rääkis toiduajaloolane Ülle Jukk isiklikest retseptivihikutest, mis hea õnne korral viivad meid meeliköitvatele kulinaarsetele rännakutele. Näideteks Henriette kõrval veel üks juhuslik märkmik Võisiku mõisast 19. sajandi teisest poolest ja Kõnnust Helmi Mäeotsa vihik 1910. aastatest.

Seejärel võttis Oberpahleni restorani peakokk Triin Meos teatepulga üle ja tema juhatuse all toodi kolm Henriette vihiku retsepti tänapäeva. Haugipallidest said ahvenapallid, mooritud kana lillkapsa ja seentega maitses kõigile ja ilma põhjata õunakook tekitas emotsioone uskmatusest vaimustuseni. Tõsi, toonane vürtside palett tekitanuks tänastes inimestes võõristust ning sestap mugandusid need komponendid ehk kõige enam. Küll aga andis see õpituba julgust, et minevikku ei tasu karta, selles on nii palju materjali, mida annab lihtsa vaevaga moodsaks tuunida. Pärand ju elab! 

Fotod: Ülle Jukk

Õpitoa toimumist toetas LEADER-ühisprojekt “Meie oma toit”´.